Hey there!

Normal or what?
Eelmine nädal, teisipäeval, rääkis mulle Hantsik,et laupäeval Säreveres võistlused. Ma olin siuke "ooo" Peaks tsekkama, mis seal on.
Pärast läksin trenni ja tegin ns ratsastust ja hobune isegi toimis. Mõtlesin,et mere äärde oleks tore minna,aga miski pärast ma sinna ei läinud.
Neljapäev läksin talli, et hüpata veits. Plaanis oli Säreveres 100 ja 110 sõita. Alustasin traavi hüpetega ja seal juhtus ka igasugu jama, sõna otseses mõttes JAMA! Galopis tuli asi juba paremini välja. Platsil oli üks süsteem ja üks rida ja üks üksik okser ja kombineerisin nende vahel midagi. Rida ei tulnud mitte kuidagi välja. Kõik oli norm ja siis järsku pani blokki.  Okserit tuli ulme hästi. Neljapäeva õhtul veel mõtlesin,et mis pulli ma sinna Säreverre tegema lähen. Reedel oli siis juba kindlalt teada,et minek.
Vaatasin 100 parkuuri ja ei tundunudki nii hull. Siiiiim käis külas!!!!!!!!!! OLULINE TEADAANNE. Soojendusel oli Piiga päris hea, pmst nagu tavaliseltki. Läksin platsi peale ja isegi närvis polnud. Issi veel ütles,et "Tee siis imet" ja kui ma 100 puhtalt tegin (nii esimese kui ka teise osa), siis platsilt tulles ütlesin issile: "Sähh sulle imet" ja tunne oli mega. Selles parkuuris tuli IV koht :)
Kui oli 110 aeg, siis lihtsalt jalad ei kandnud enam.  Kirsikaga koos enam-vähem tegime soojendust. Ta oli täpselt enne mind ja soojendusel vaatasin, kuidas Ex hüppab ja mul jäi karp lahti. Piiga tegin soojendusel siukseid lamedaid ja koledaid hüppeid ja siis ma mõtlesin,et mis ma ronin sinna. Kui Kirsika oli platsil ja hüppas juba seal, siis ma reaalselt ei tundud oma jalgu enam ja süda jättis lööke vahele.
Enne starti tegin ikka siukse näo pähe,et kes seda nägi, mõtles,et see mulle liiast :D Platsil oli üks jõhker okser, mida ma põdesin. Mõtlesin ka,et nkn teise ossa ei saa. Kui oli selle okseri aeg, siis hobune läks täiega alla ja tuli sealt hüpest välja nagu kreeka e ja ma seljast veel vaatasin pärast, et "ei tulnudki maha" ja natukese ajapärast oli juba teises osas. Ma vist enne viimast takistust ei suutnud uskuda,et teises osas olen ja "lasin end lõdvaks" ja nii see viimane okser maha tuli. Kuid siiski! Ma olen niii rahul, mu isa tegi suured silmad pähe ja üldse, see oli nii positiivne võistlus.
Piiga näitas end hoopis teisest küljest ja nüüd tahakski ilusasti võistlema hakata. Tuleb ainult leida neid häid võistlusi. :)

Piiga ja Ex Boy

by Teri-Ann

by Teri-Ann

Porks

"Tere August!", ütles August, teisest august.

Pildid võetud fotoalbumist. (Kasutaja: Kaire73)

Käsin 11.augustil Nuiamäel võistlemas. Otsustasin 90-100 ja 110 sõita. Mõtlesin,et 60-80 oleks puhas narriminie olnud ja selle suve eesmärk oligi,et 110 tuleb kindlasti ära sõita. Mõeldud, tehtud. 

Kohale läksime,siis 60-80 käis veel ja ma olin suht närvipundar. Raudu mul hetkel all pole ja mõtlesin,et reaalselt panen külili seal. 

Ütleks,et see võistlus oli meeldis mulle kõige rohkem. Need teised paar võistlust, mis Piigaga olnud on, pole üldse Nuiamäe väärilisedki. Soojendus oli nooo nii hea! Sain kohe kontrolli ja nautisin sõitmist. 

Soojendusel oli korra üks olukord, kus oli libe, aga see ka minu vea tõttu. 

Parkuur oli väga viisakas. Piiga pole mul elusees nii hästi võistlustel käitunud nagu tegi ta seda seal. 

90-100 I osas 4kp. See oli nii lamp mahaajamine. See oli üks madalam lattaed, sammud kõik klappisid ja sääre toetus oli ka olemas ja noo lamp.. Mis siis ikka! Vihma ei sadanud ja otsustasin 110 ka ikka sõita. 

Parkuuri vaadates tuli mul hirm peale,et no kas tõesti 110? Käisin platsil ära ja hakkasin hobuse selga minema kui Marlen ütles "Ou, Kairit, vaata kes tulid". Nägin oma kahte üllatus külalist ja läksin hobuse taha häbenema ja korrutasin endale "Nüüd on perses, nüüd on perses" samal ajal räigelt naersin ja vanemad panid ka siukest kajakat. Läksin selga ära ja kohe eemale.. oma närve rahustama.
Seekord oli soojendus nii mööda. Hüppas küll,aga siis olin ma närvis ja Piiga ka kohe siuke. Pärast ema vigises mu kallal,et miks ma küll pidin 110 minema, et pole varem sõitnud ja värki. Aga see ooli nii mööduv nähtus ja juba mind kutsutigi. Ma ületasin enda sisetunnet. Ma arvasin,et miljon takistus tuleb maha v panen üldse külje maha v juhtub midagi hullemat. Ema ilmselt arvas sama :D Aga võta näpust.. 4kp I osas ja ma olin nii rahul, siiamaani olen :) Jälle oli lattaed, läks alla ja ma ronisin ette ja nii see maha tuligi. Kartsin üldse üht rida, aga selle sooritasime puhtalt. Ühesõnaga, ma olin niii nii rahul! Piiga üllatas mind oma käitumisega ja ma ise üllatusin ka,et suutsin enam-vähem rahu säilitada. Teinekordki!

In my mind, in my head, this is where we all came from.

Pole ammu kirjutanud. Sassis käisin, suht metsa läks. 80cm Iosas 4kp ja 100cm samamoodi. Remo tegi üldse pulli minuga. Väljas liikus superilt, hüppas ka vägevalt ja siis maneeži sai.. oli nagu kivikuju. Ei liikunud ka kuskile poole ja 60cm surusin läbi kuidagi.  80cm tõrkusin välja, liikus paremini, aga okserit keeldus hüppamast.

Pärast Sassit olen käinud Riina juures sõitmas. Remoga enam ei sõida, vahepeal sõitsin Masaga ja nüüd viimane kord sõitsin Almaga. Appi kui õudne.. Vana galopisõidu hobune ja siuke energia. 

Leidsin youtubest Masast video, kus minagi peal olen. Ilus vaadata, mdea miks :) Mulle väga meeldis Masaga sõita ja hüpata. 

Nädalavahetusel oli Seljametsas võistlused. Seljametsa Karikas 2012 ja Pärnumaa MV. Nädal v kaks enne otsustas Piiga jalga hoidma hakata ja ma olin suht segaduses. Enne võistlust sain ühe tavalise trenni teha ja ühe hüppeka. Võistlus oli iseenesest väga hästi korraldatud ja mõnus! 80cm sain II koha (avatud) suht hämmingus olin, aga midagi positiivset ka :) 100cm olin MV arvestuses, aga  kahjuks tuli I osas üks maha. Kõige koledamad sõidud olid. Sammud ei klappinud, mitte mingit lendu polnud.. mdea. Rahule jäin sellegi poolest. 

 Remo võistlustel (Riina pildid)

 Remo trennis(Maali pildid)

Piiga Seljametsas(Kristheli pildid)

Piiga Seljametsas(Janika pildid)

 Remo(Riina pildid)

Masa(Riina pildid)

On ju igaüks muinasjutte uskunud..

140cm

120cm

135cm

She's amazing!


Satun siia üliharva ja pole nagu eriti midagi rääkida ka. Pühapäeval Sassi võistlema
Piigaga 80cm ja 100 cm. Teise hullu sain ka kaasa.. Remo (eestlane ja oi kuidas jonni jätkub) Temaga lähen 60 cm ja 80cm. Stardikad on ka juba üleval ja suht creepy ikkagi :D Remoga ja stiilipunktide peale.. HAHA ma loodan,et ma alla ei kuku ;)
Igatahes reedel mõtlesin minna Riina juurde hüppama, enda juures ei viitsinud takistusi üles panna ja oleks lahe kuskil mujal ka hüpata. 4st talli ja hobust sättima. Sättisingi teda niikaua kuniks oli aeg Riina juurde minna. Viskasin libiseva ka peale ja sammusin ülepõllu ja olingi kohal.
Piiga keeldus kategooriliselt sinna aeda minemast, sest seal oli üks kivi ja viskas mitu korda pukki. Lõpuks saime mööda ka sealt. Sõitsin mööda aedu ringi ja pmst sattusin kõikjale. Tavalise platsi peal olid agility asjad ja nende juurde talle ka ei meeldinud minna ja viskas pukki. Märad.. Siis oli aeg hüpata hakkata. Teadsin,et sealt ei saa midagi head tulla,sest ta passis absull kõike. Mingeid puid ja kartis ka mingit nurka.
Platsil oli 2 takistust. Lattaed ja okser, mis oli nagu väga suuuur. (tegelikult meetri kanti oli)
Tean,et Piiga passib eriti igasuguseid aedu,mis takistuste all on ja nii tegi ta ka lattaia peal. Tegi suure hüppe ja lendasin sadulast välja. Pärast oli juba norm.
Siis oli okseri aeg. Pidin kohe tulema seda ja lasin kaugelt minema ja midagi head sealt muidugi ei tulnud. Tulin kohe uuesti ja hüppas ilusti. Paar korda tulin ja lasin tõsta. 120 topiti ette. Esimene kord libisesime sisse ja no siis lõi väike kartus ka sisse. Võtsin steki kätte ja tulime uuesti ja siis oi kuidas paugutas. Pärast naljaviluks ütlesin,et "ahh pohh tõstke veel" ja tõstsidki ja siis oli see 130 kanti. Sel takistusel klappis kõik ja tulin jällegi paar korda ja siis nad tõstsid veel. Kui 140 ette pandi, siis veits vajus suu ammuli, aga kartma ma ei hakanud! Tulin ja esimese korraga jäin maha ja tuli midagi maha. Proovisin kohe uuesti ja hüppas ilusti üle ja siis ma mõtlesin,et aitab küll. Hiljem mõtlesin,mis mul küll arus oli?! Aga õnneks lõppes kõik hästi ja siis öeldi,et üks poni ootab ka mind karjamaal. Tipa-tapa läksin üle põllu, panin asjad ära ja rolleriga Riina juurde.
Sain ühe änksa poni(Remo), keda ma talvest saadik kartnud olen :D Panin valmis ja siis mõeldi,et ma võiks võistlema ka sellega minna ju. Ma siuke "jajah" Ponil polnud pidureid ja pööramisest ta ka midagi ei arvanud. Hakkasime hüppama ja kannused unustasin peale. Jess! Pani alt minema korra ja eemaldasin kannused kohe. Tegin Johannale ka nalja,et "Nohh, läheb kõrguste peale v" ja ta siuke "mhm". Tol hetkel mõtlesin küll,et mida ma ütlesin, sest mitte midagi ei tulnud välja. Natuke volte ja ns kaklemist ja saime okserit tulema hakata. Päris puuse panime ikka. Lõpuks tulid pidurid ja siis hakkas hüppamine ka välja tulema ja takistus oli lõpuks 120 (tõusev okser) ja tuli jumala vabalt. Pärast pandi meetri peale ja tõsteti laiemaks ja siiis tuli ka ilusti. Tagaots pidi hea olema. Ma siuke präänik,kes ei oska ilusti kaasa minna (ülakehaga lähen liialt kaasa) ja see lõi korralikult välja. Lõpuks otsustasime,et lähme ikka võistlema ja võtan Remo ka omaga kaasa. Treikus ju üks koht vaba.
Täna sõitsin nats Piigat ja nats Remot. Panime Remole mingid kangid peale ja tüüp oli kohe poole parem. Alguses ta ei saanud aru,et mis värk oli ja viskas paar korda korralikult pukki. Hiljem võisin teha mis iganes ja tal oli nii savi. Ahh mulle hakkas see poni meeldima :)
Järgmine nädal tahaks Säreverre minna, kõik oleneb sellest, kuidas Piiga end homme üleval peab. Siis tahaks 110 ka ära proovida :) Hobune ju hüppab.
Kahjuks mul Remo pilte pole, aga Piigast paar tükki on

Võistlused Sammulis 22.04

Pildid Jannelt, Maariolt, Kairilt, Kristhelilt ja Johannalt.
Aitähh teile! :)

Sammuli, hmmm. Kõige rohkem põen alati treiku peale minekuga, siis tal tuleb jonn sisse ja hakkab vastu punnima. Mul tohutu vesivill käepeal, vno õigemini näpu peal. Kohale jõudsime siis kui hakkas 60 cm ja ma niisama algul uurisin. Panime hobuse valmis ja tuli välja,et lihtsalt tõstetakse takistusi kõrgemaks ja hakkab uuesti pihta. Ma oma halva mäluga siis proovisin uuesti parkuuri meelde tuletada platsi ääres ja panin ruttu soojendama. Olin 5s võistleja. Vaikselt tekkis siuke pohhuistlik tunne. Soojendus oli noo väga halb. Äksi täis, üldse ei pannud tähele ja kannatamatu, tänu sellele suutsin ma ka olla viimane närvipundar. 80cm 0kp ja sain selle eest ka roseti, valisin endale sinise. Kõige naljakam oli siiski see, et mõtlesin ilma hobuseta autasustama minna ja saatsin Johanna alla,et oleks niisama temaga seal. Tüüp oli Piiga hoopis valmis pannud ja täpselt siis, kui autasustamine hakkas, hüppasin hobuse selga ja nägin üldse nii pussakas välja.
Vaatasin 100cm ära ja üsna kerge oli. Polnud isegi kartust   v miskit. Soojendusel oli sama pussakas, vbla isegi natukene parem. Sain rohkem traavitada ja galopitada eemal rahulikult, siis sai aru mis ma talt nõudsin. Hüppamised tulid ka normaalselt välja. Kui mind platsile kutsuti,siis tuli närv sisse. Parkuur oli kiirusele ja parkuuri vaadates mõtlesin,et ei hakka kiirustama ja ei tee lõikekaid. Kui olin esimese ületanud, tõmbasin kohe lõikekale ja nii see läks. Kahjuks tuli kolmas maha, aga ikkagi 4kp pole nii halb ja aeg oli isegi hea (60sek kahe lõikekaga). Ma olin väga rahul ja noo ülimalt õnnelik,et niigi hästi läks. 

Siis hakkasin uuesti muretsema treiku peale minekuga. Varustused ja asjad toppisime autosse, Johanna jahutas teda ja siis hakkasime peale panema. Tüüp lihtsalt kõndis peale ja meil kõigil (loe: minul, emal, isal ja Johannal) oli wtf nägu peas. Suht hämmastav :D Seega lõppes kõik hästi. Mai kuus uuesti Sammulisse ja tahaks Paemurru Karikale ka jõuda. Oehhh nii väga tahaks ju :)

Tuleb hakata korralikult trennis käima ja asi ants.