Pildid võetud fotoalbumist. (Kasutaja: Kaire73)
Käsin 11.augustil Nuiamäel võistlemas. Otsustasin 90-100 ja 110 sõita. Mõtlesin,et 60-80 oleks puhas narriminie olnud ja selle suve eesmärk oligi,et 110 tuleb kindlasti ära sõita. Mõeldud, tehtud.
Kohale läksime,siis 60-80 käis veel ja ma olin suht närvipundar. Raudu mul hetkel all pole ja mõtlesin,et reaalselt panen külili seal.
Ütleks,et see võistlus oli meeldis mulle kõige rohkem. Need teised paar võistlust, mis Piigaga olnud on, pole üldse Nuiamäe väärilisedki. Soojendus oli nooo nii hea! Sain kohe kontrolli ja nautisin sõitmist.
Soojendusel oli korra üks olukord, kus oli libe, aga see ka minu vea tõttu.
Parkuur oli väga viisakas. Piiga pole mul elusees nii hästi võistlustel käitunud nagu tegi ta seda seal.
90-100 I osas 4kp. See oli nii lamp mahaajamine. See oli üks madalam lattaed, sammud kõik klappisid ja sääre toetus oli ka olemas ja noo lamp.. Mis siis ikka! Vihma ei sadanud ja otsustasin 110 ka ikka sõita.
Parkuuri vaadates tuli mul hirm peale,et no kas tõesti 110? Käisin platsil ära ja hakkasin hobuse selga minema kui Marlen ütles "Ou, Kairit, vaata kes tulid". Nägin oma kahte üllatus külalist ja läksin hobuse taha häbenema ja korrutasin endale "Nüüd on perses, nüüd on perses" samal ajal räigelt naersin ja vanemad panid ka siukest kajakat. Läksin selga ära ja kohe eemale.. oma närve rahustama.
Seekord oli soojendus nii mööda. Hüppas küll,aga siis olin ma närvis ja Piiga ka kohe siuke. Pärast ema vigises mu kallal,et miks ma küll pidin 110 minema, et pole varem sõitnud ja värki. Aga see ooli nii mööduv nähtus ja juba mind kutsutigi. Ma ületasin enda sisetunnet. Ma arvasin,et miljon takistus tuleb maha v panen üldse külje maha v juhtub midagi hullemat. Ema ilmselt arvas sama :D Aga võta näpust.. 4kp I osas ja ma olin nii rahul, siiamaani olen :) Jälle oli lattaed, läks alla ja ma ronisin ette ja nii see maha tuligi. Kartsin üldse üht rida, aga selle sooritasime puhtalt. Ühesõnaga, ma olin niii nii rahul! Piiga üllatas mind oma käitumisega ja ma ise üllatusin ka,et suutsin enam-vähem rahu säilitada. Teinekordki!
Seekord oli soojendus nii mööda. Hüppas küll,aga siis olin ma närvis ja Piiga ka kohe siuke. Pärast ema vigises mu kallal,et miks ma küll pidin 110 minema, et pole varem sõitnud ja värki. Aga see ooli nii mööduv nähtus ja juba mind kutsutigi. Ma ületasin enda sisetunnet. Ma arvasin,et miljon takistus tuleb maha v panen üldse külje maha v juhtub midagi hullemat. Ema ilmselt arvas sama :D Aga võta näpust.. 4kp I osas ja ma olin nii rahul, siiamaani olen :) Jälle oli lattaed, läks alla ja ma ronisin ette ja nii see maha tuligi. Kartsin üldse üht rida, aga selle sooritasime puhtalt. Ühesõnaga, ma olin niii nii rahul! Piiga üllatas mind oma käitumisega ja ma ise üllatusin ka,et suutsin enam-vähem rahu säilitada. Teinekordki!
No comments:
Post a Comment