Eelmine nädal, teisipäeval, rääkis mulle Hantsik,et laupäeval Säreveres võistlused. Ma olin siuke "ooo" Peaks tsekkama, mis seal on.
Pärast läksin trenni ja tegin ns ratsastust ja hobune isegi toimis. Mõtlesin,et mere äärde oleks tore minna,aga miski pärast ma sinna ei läinud.
Neljapäev läksin talli, et hüpata veits. Plaanis oli Säreveres 100 ja 110 sõita. Alustasin traavi hüpetega ja seal juhtus ka igasugu jama, sõna otseses mõttes JAMA! Galopis tuli asi juba paremini välja. Platsil oli üks süsteem ja üks rida ja üks üksik okser ja kombineerisin nende vahel midagi. Rida ei tulnud mitte kuidagi välja. Kõik oli norm ja siis järsku pani blokki. Okserit tuli ulme hästi. Neljapäeva õhtul veel mõtlesin,et mis pulli ma sinna Säreverre tegema lähen. Reedel oli siis juba kindlalt teada,et minek.
Vaatasin 100 parkuuri ja ei tundunudki nii hull. Siiiiim käis külas!!!!!!!!!! OLULINE TEADAANNE. Soojendusel oli Piiga päris hea, pmst nagu tavaliseltki. Läksin platsi peale ja isegi närvis polnud. Issi veel ütles,et "Tee siis imet" ja kui ma 100 puhtalt tegin (nii esimese kui ka teise osa), siis platsilt tulles ütlesin issile: "Sähh sulle imet" ja tunne oli mega. Selles parkuuris tuli IV koht :)
Kui oli 110 aeg, siis lihtsalt jalad ei kandnud enam. Kirsikaga koos enam-vähem tegime soojendust. Ta oli täpselt enne mind ja soojendusel vaatasin, kuidas Ex hüppab ja mul jäi karp lahti. Piiga tegin soojendusel siukseid lamedaid ja koledaid hüppeid ja siis ma mõtlesin,et mis ma ronin sinna. Kui Kirsika oli platsil ja hüppas juba seal, siis ma reaalselt ei tundud oma jalgu enam ja süda jättis lööke vahele.
Enne starti tegin ikka siukse näo pähe,et kes seda nägi, mõtles,et see mulle liiast :D Platsil oli üks jõhker okser, mida ma põdesin. Mõtlesin ka,et nkn teise ossa ei saa. Kui oli selle okseri aeg, siis hobune läks täiega alla ja tuli sealt hüpest välja nagu kreeka e ja ma seljast veel vaatasin pärast, et "ei tulnudki maha" ja natukese ajapärast oli juba teises osas. Ma vist enne viimast takistust ei suutnud uskuda,et teises osas olen ja "lasin end lõdvaks" ja nii see viimane okser maha tuli. Kuid siiski! Ma olen niii rahul, mu isa tegi suured silmad pähe ja üldse, see oli nii positiivne võistlus.
Piiga näitas end hoopis teisest küljest ja nüüd tahakski ilusasti võistlema hakata. Tuleb ainult leida neid häid võistlusi. :)
 |
| Piiga ja Ex Boy |
 |
| by Teri-Ann |
 |
| by Teri-Ann |
No comments:
Post a Comment